Eks ole, enne kui hakata end konservatiivse maailmavaate pooldajaks pidama, tuleks endale selgeks teha, mis üldse on konservatiivne maailmavaade kaasaja maailmas. Püüame sellele siis lähemalt otsa vaadata, selle klausliga, et mõistagi pole tegemist millegi rangelt fikseeritu ja lahterdatuga, vaid ainult autori enda nägemusega.

Alustame sellest, mille vastu loodetavasti ei vaidle keegi, olgu ta konservatiiv või liberaal – maailm meie ümber on muutuv ja arenev. Bioloogiatundidest mäletame, et see, kes/mis lakkab arenemast, on surnud või sama hästi kui surnud. Kehtib ka ühiskonnaelus, nii lokaalselt kui globaalselt: ühiskond, mis liialt vanasse ja/või olemasolevasse kinni jääb, on hukule määratud, parimal juhul muutudes mingiks känguvaks reservaadiks, ükskõik kui üllana seda näidata. Eriti Eestis, mis asub kahe maailma vahel ja kus rahvaarvu väiksuse tõttu ühiskonna igasugune, nii positiivne kui negatiivne dünaamika toimib oluliselt kiiremini kui suuremate rahvaste seas.

Mis ei ole ratsionaalne, konstruktiivne konservatiivsus? Konstruktiivne konservatiivsus ei ole kindlasti traditsioonilisest elukorraldusest küünte ja hammastega kinnihoidmine ainult sellepärast, et „alati on nii tehtud”. Nagu öeldud, maailm areneb, selle eitamine on rumal, mitmed nö. „uued meetodid” on tõhusamad, samas kahjustamata aluspõhimõtteid. Konstruktiivne konservatiivsus ei ole kujutelm, nagu me saaksime kõigega iseseisvalt, kellestki sõltumata hakkama. Autarktia muutus maailmas ka suurriikide jaoks võimatuks hetkest kui hakati tootma elementaarsest sisepõlemismootorist keerukamaid seadmeid. Eesti kui väikeriigi kohta käib see seda enam. Meil puudub puuvillakasvatus, meil poleks teksapüksegi jalga panna. Olgu meie IT-arendajad kui head tahes, põlve otsas protsessoreid valmistada poleks meil realistlik. Traktoreid põldude harimiseks Eestis toota, alustades terasest, komponentide valmistamisest ja lõpetades komplekteerimisega…. no igaüks saab aru, et ülesanne kipub üle pea kasvama. Selleks, et midagi väljas osta, tuleb midagi välja müüa ning jällegi, kuna kogu maailma analoogsed tooted võistlevad teineteisega, kui sa pole ühegi tolliliiduga liitunud ja toodete hinnale lisanduvad tollimaksud, on sul keerulisem neid müüa ning kallim osta. Eesti 2020. aasta eksporditulust moodustasid üle 16% elektri- ja elektroonikaseadmed. On üsna tõenäoline, et EL liikmeks olemata toimuks nende tootmine kusagil mujal.

Euroopa Liidu liikmelisusest rääkides, siililegi selge, et selles organisatsioonis on palju süstemaatilisi probleeme, mille lahendamine on ülikeeruline. Paratamatult kaasneb ka liikmeksolekuga iseseisvuse mingi osa delegeerimine nimetet liidu juhtorganile. Samas igasugused üleskutsed EL-st välja astuda, et olla „täieliselt rippumatud nagu vanasti”, on puhtakujuline reaktsiooniline ja destruktiivne populism. Mitte ainult eelmises lõigus nimetatud majanduslikel põhjustel. Igasugune kokkulepe kahe poole vahel on siduv, elik sõltumatust piirav. Kokkuleppeid vältida pole võimalik, sest, nagu eespool öeldud, autarktia kaasajal on võimatu. Organisatsiooni liikmena maailma „suurtega” kokkuleppeid saavutada on oluliselt lihtsam, isegi kui need kokkulepped on kompromissid kõigi liikmete tahtmistest, ega anna meile kõike mida meie võiksime tahta. Täielik sõltumatus tähendab paraku vaid seda, et ka sinust ei sõltu absoluutselt mitte miski.

Rääkimata NATO-st. Arvestades, et meie kõrval on naaber, kes ka praegu näitab valmisolekut kasvõi relva jõul end naabrite üle kehtestada, arvestades vähem kui kuu tagasi sealt kogu Lääne ühiskonnale esitatud ultimatiivseid nõudmisi, pole meil palju valikuid – kas olla NATO liige, lootes heidutusele ja häda korral abile, või olla Venemaa ripats, paremal juhul vasallriik, halvemal kubermang. See kõik on juba olnud, seda kõike oleme juba proovinud, kurbade tagajärgedega.

Aga mis siis ikkagi ON konservatiivsus? Minu nägemuses on see järelemõtlik edumeelsus. See on valmisolek võtta vastu uut, kuid liigse õhinata, kaalutledes, hinnates, millest oleks meie ühiskonnale enim kasu ilma riigi aluspõhimõtteid riivamata. See on eesti keele, kultuuri ja rahvuslike väärtuste alalhoidmine, vastandamata end ülejäänud maailmale. Kõik nimetatud väärtused säilivad ainult niikaua, kuni on inimesed, kes meie ja ülejäänud maailma elatustasemete võrdluses tahavad nende väärtuste kandjaks olla. Eestlust pole võimalik säilitada välismõjusid alla surudes ja isoleerides, selleks peaks riigi igaveseks sulgema ja muutumagi reservaadiks. Seda saab hoida ainult eestlust arendades, nii et see oleks konkurentsis tugevam ja potentsiaalsele kandjale atraktiivsem kui anonüümseks maailmakodanikuks olemine. Muidugi, vältimatu on sisserände kontrolli all hoidmine, elujõuline kultuur saab praeguste mahtudega hõlpsalt hakkama, kuid paaniline hirm võõra ees on halb nõuandja ja pigem ebakindluse tunnus.

Meil on maailmale anda täiesti unikaalsed üle 133 000 rahvalaulu. Meil on maailma üks meloodilisemaid keeli. Meil on aastasadadega kujunenud arusaamad moraalist, heast ja halvast, õigest ja valest. Meil on oma riik, mille põhiseaduse preambulagi ütleb, et see riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamiseks läbi aegade. See ütleb ka, et me kohtleme kõiki võrdselt. Me ei tee ühestki „rahvajuhist” omale puuslikku, kellele suhu vaadata, me ei vaata kellelegi alt üles, ega ammugi ülalt alla, me ei kummarda ega halvusta kedagi. Me ei karda välismõjusid, vaid õpime neist, kuidas eestlust tugevamaks ehitada. Vaid konservatiivse järelemõtlikusega, kaalutlemisega, hinnates traditsioone, kuid vaadates tulevikku saame ehitada eesti rahva kantsi, mille väravad on valla, kuid mis ometi on vallutamatu.

 

Sven Salumets on tartlane, kodanikuaktivist ja mitmete ühiskondlike algatuste eestvedaja.

Liitu FB grupiga "Konservatiivid"

X