Oswald Spengleri teos „Õhtumaa allakäik” algab sõnadega: “See raamat on esimene niisugune, kus julgetakse teha katset ajaloo kulgu ette kindlaks määrata. Nimelt jälgitakse siin ühe kultuuri, selle ainsa, mis tänapäeva maailmas on täiusele jõudmas – lääneeuroopa-ameerika kultuuri – saatust tema eelolevates staadiumides.

“Õhtumaa allakäik” (Der Untergang des Abendlandes) on Oswald Spengleri ajaloofilosoofiline peateos, mille ettenägemus ajaloo kulgemisest on täitunud ning täitub üha, sõna otseses mõttes meie kõigi silme all üks ühele. Spengleri teooria kohaselt arenevad maailma kultuurid üksteisest sõltumatult ja nad kõik läbivad sarnased arengustaadiumid tuhandeaastase tsükli jooksul. Ta käsitleb suurte tsivilisatsioonide kultuure, kui elusorganisme, mis kasvavad, õitsevad, närbuvad ja surevad. Seetõttu suhtub Spengler ajaloofilosoofile omaselt Õhtumaa kultuuri tulevikku fatalistlikult, rõhutades, et see on jõudnud oma arengu viimasesse staadiumi.

Õhtumaa õitsenguks peab Spengler 18. sajandit ning närbumise alguseks umbmääraselt aastat 1900. Ta võrdles kaheksat suurt kultuuri looduse ja elusorganismidega, mille elukäigule on samuti omane kasv, õitseng, närbumine ja surm. Lapseiga, noorus, keskiga ja vanadus. Kultuuri elutsüklit “Õhtumaa allakäigus” esitles ta ka looduses esinevate aastaaegadega.

Kevad

Naiivse elutunnetuse aeg. Luule ja tõelisuse segu, inimliku ja jumaliku segu. Suurmeesteks romantilised sangarid, mitte arvestavad teoinimesed. Loomis- ja kangelaslood. Asjalik tõestus pole veel tõe mõõdupuuks. Kunst isikupäratu ja seotud religiooniga. Poliitikas liidriks preestrid ja tekkiv aadel. Erinevus maa ja linna vahel ei paista silma.

Suvi

Küpsus teadlikkusena oma võimalustest. Virguv arutlusvõime otsib vabanemist traditsioonilistest religioonivormidest ja avastab inimvaimule uue maailma. Reformatsioon ja teadus. Kunstis vajutavad suured meistrid oma isiksuse pitseri veel tugevalt religiooniga seotud materjalile. Poliitikas liidriks aadel, kuid sellesse ilmub kodanlus, kes on mõistuslikum ja vabam traditsiooni eelarvamustest.

Sügis

Selginev tarkus. Mõistus ja kahtlus pidurdavad teotahet, kuid ei õõnesta veel usku oma kõikvõimsusse. Ajastu tunnussõnaks on valgustus. Kultuuri traditsioonilisi vorme tajutakse sundusena. Tagasi loodusesse! Algab lagunemine, mille eest hoiatavad oma loominguga üksikud geeniused. Maksimaalne kodanlik ja linlik elu. Aadli ja preesterkonna osa elus juba varju jääv. Võimu vormid, mis kaitsevad rahva huvisid traditsionaalselt privilegeeritute eest.

Talv

Kultuur tardub tsivilisatsiooniks. Lõppeb loomine. Eelnenud vaimupingutused muudetakse standardiseeritud masstoodanguks kogu kultuuripiirkonnas. Kunstist saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkus ja religioonist lunastusõpetus kõigile. Pluralistlik -ismide aeg. Poliitilise elu keskmeiks üksikud maailmalinnad. Ümberringi provintsid täis vana hiilguse jälgi. Poliitika peateguriks massid ja nende juhid. Riigielu aina primitiivsem ja võimukultuslikum. Lõpuks sattub vastutava ülemklassi (aadelkond) puudumisel riigimasin seiklejate, küündimatute ja vallutajate kätte. Kaob rafineeritus ja taastuvad kultuurieelsed primitiivsed eluvormid. Aeg tardub.

 

Liitu FB grupiga "Konservatiivid"

X